19 oktoober, 2014

Epiloog


Olen meelsasti valmis reisima, aga mitte kergekäeliselt.

Olen seda tüüpi rändaja, kellele ei piisa lihtsalt vaatamisest ja sündmuste sisse sattumisest. Vajan aega võõraste paikade endast läbilaskmiseks, seoste tekitamiseks.

Vajan aega häälestumiseks, justkui kogemuskannude valmispanemiseks, et kohal olles lahtiseid anumad rikkaliku nestega täita ning koju jõudes kannudesse kogutut veel pikka aega manustada ja läbi seedida.

Seepärast meeldib mulle minekut aina enam ette planeerida. Käia enne keelt õppimas, või olgu, natuke nuuskimas – paljukest sa ikka mõne kuuga jõuad. Keerata ennast kirjanduse ja filmilainel sihtmärgi suunas, koukida uudisvoogu kohalikke meediakanaleid, uurida teiste reisikirjeldusi. See annab kohale jõudes justkui näilise edumaa, kus pea ei täitu koheselt kohalikest kiiksudest, vaid jääb veidi ruumi ka mõtiskluste tarvis, miks need kiiksud on.

Nii ei jää külastatud paik ainult linnukeseks külastatud paigast, vaid inimesed ja nende elulaad elab sus justkui edasi ja iga uus seonduv mulje või reis samasse paika laotub eelmise peale täiendavaks kihiks.   

Tõsi, alati nii ei jõua või ei tahagi ja selliste mõtestatumate reiside vahele satub ikka ka kähkukaid.

Ameerikaks valmistusin pikalt ja lasin üpris suurel kuhjal kirjanduslikel ettevõtmistel end lainele seada, rääkimata filmidest, mida hoopis teisel moel vaatasin, ikka sinna kaadri taha ka, kus rekvisiidid veel ühte teist lugu rääkisid.

Ameerikast, täpsemalt USAst sai minu jaoks paik, kuhu oleksin kindlasti valmis tagasi minema, aga mitte kohe homme. Laeng ei ole veel lahtunud ja uus reis tuleks sama põhjalikult läbi mõelda. Samas rahuldus sellest, et kolm nädalat päris iseenda käel enda jaoks päris mõjusalt ära täita õnnestus, on suur.

Üpris kindlasti ei osanud oodata, et sealsel loodusel ja maastikel võib nii palju pakkuda olla ning oma külastamisvõlu on ka ikoonilistel suurlinnadel – Las Vegas, San Fransisco,  Los Angeles, kugi neid igatsen tagasi palju vähem, kui pujuväljasid, kanjoneid, gigantseid puid, ookeanirannikut või muid maagilisi pinnavorme.

Täiesti omaette fluidumi suudab tekitada aga see lõpmatu ratastel olek. Olgu siis läbi inimtühjade kõrbete või megalinnakute. Seda ei ole Euroopas võimalik kogeda. Kui, siis Põhja-Skandinaavias on pisut sarnast tühjuses kulgemise melanhooliat.

Lõpuks on ju küsimus selles, mida otsima lähed. Vahel siiski ka selles, kellega lähed. Kas tuled tagasi vastuste või uute küsimustega, vahel polegi tähtis. Kui on, kellelt küsida ja kellega vastuseid jagada.


 *  *  *

Viimase aasta sees lugemislauale sattunud reisikirjavara Ameerikast:

1.      Siim Holvandus, ”Kõlupead Ameerikas”, 2012. Igati lõbus lugemine kahe ’vana kooli’ tüübi autoloksuga reisist New Yorkist San Fransiscosse.

2.      Jürgen Rooste, Karl Martin Sinijärv, Tiit Pruuli, ”Rokenroll”, 2013. Kolme kirjandusliku kuju kirjanduslik reis autoga New Orleansist Chicagosse. Väga blues.

3.      John Stenbeck, “Travels with Charley in Searsc of America”, 1962. Steinbecki autokaubikuga reis koos oma puudli Charlyga 1960ndate alguses New Yorkist läbi põhja osariikide San Fransiscosse ja Los Angelesest läbi lõuna osariikide tagasi New Yorki. Irooniline ja humoorikas muretsemine ameeriklaste ja Ameerika pärast, lõpetades tõdemusega: “I do know this – the big and mysterious America is bigger than I thought. And more mysterious.”

4.      Jean Baudrillard, “Ameerika”, 1986, eesti keeles 2007. Prantsuse filoosfi vaimustuse ja terava kriitika mix Ameerikast. Huvitavad vaatenurgad sealsele elulaadile ja olustikule.

5.      Priit Pullerits, ”Ameerika. Idaranniku pilvelõhkujatest Metsiku Lääne kanjoniteni”, 2008. Tihedalt vaatamisväärsuste kirjeldusi täis, raamat mitte niivõrd rännakust endast kui kohtadest. Mitmed mainitud paigad ja nende kirjeldused andsid ideid oma rännaku kokkupanemiseks. Palju praktilisi näpunäiteid, kuigi eks praktilisus on inimeseti veidi erinev, siiski abiks kirjavara.

6.      Edith Steinberg, ”Skungijõe jutud. Reisid Ameerikas”, 2012. Taas pigem kirjeldus kohtadest, kui kulgemisest, samas heas ladusas stiilis, lõbusate faktikestega, väga sügavalt tausta ei ava, kuid kirjeldab mõnusas võtmes piirkondade erinevusi.

7.      Olev Remsu, ”Toronto. New York. Los Angeles”, 2008. Veel üks reis läände, seekord bussiga. Teelejäävatest linnadest fakte ja kaasreisijatest värvikaid kirjeldusi.

8.      Ede Chank Tamkivi, “Minu California”, 2014. Petrone Prindi noorte ja ilusate stiilis elust Californias, peaasjalikult Silicon Valleys, sekka mõningaid käike ja kirjeldusi ümberkaudsetele aladele.

9.      Mark Obmasick, ”Poolel teel taevasse”, 2009, eesti keeles 2010. Colorado Kaljumäestikku jäävate 14 000 jala kõrguste mäetippude vallutamisest.

10.  Sirje Kiin, ”Kas Ameerika on olemas. Kirjad Madisonist 2005 – 2009”, 2011. Sirje kirjutab oma Ameerikast leitud armastusest ja suundub tagatipuks elama otse Lõuna-Dakotasse, andes hea võimaluse saada rogaini võistluspaiga maastikust mingisugustki ettekujutust, läbi eestlase silmade, aga ka muust Ameerika elust-olust ja kraadi jagu rohkem kui ainult igapäevastest olmetasandist.

11.  Sadam, ”Bussiga Miamist Los Angelesse ja teised lood”, 2010. Väga ise tehtud moega raamat. Veel üks bussireis läände, seekord muusiku silme läbi.

Muidugi klassikalised reisiraamatud Lonely Planetilt ja Silmaringi Reisijuhilt ”USA” – naljakas on see kuidas need kaks on kohati päris erinevad, just detailides ja kohtades, kuhu kõrvale põigata. Emmalt- kummalt veel ”California”, ”Grand Canyon”, ”Arizona”, ”San Fransico” ja mida kõike veel.

Üks tõhusamaid eksemplare oli Lonely Planeti ”Discover USA’s Best National Parks”, mis aitas just konkreetses pargis matkaradu välja valida ja plaani panna – mitte liiga detailsed kirjeldused, aga olemuslikult piisava ülevaatlikusega. Tõsi, kaardimaterjal on seal nadi. Lihtsama tripi jaoks piisas kohalikust ajalehest, mille rahvspargi külastuskeskusest või väravast sai, ja seal olevast kaardipildist, asjalikuma matka jaoks oli rohkem kasu National Geographic’u Trails Illustrated kaartidest – need sisaldavad ametlike matkaradade ülevaate, koos detailsemate kirjeldusete, kõrgusjoonte ja pisidetailidega.

Ja eks Charles J. Shieldsi "Eks ta ole. Kurt Vonnegut: elu", 2011, eesti keeles 2014, sai samuti läbiloetud Ameerikale mõeldes.

Praegu loen Dee Brown, "Mata mu süda Wounded Knees",  1970, eesti keeles 1975. Julm. Järjepanu kirjeldused indiaanlaste maha nottimisest ja tervete hõimude hävitamisest 19. sajandi teises pooles. Kohati tekitab sama kriipiva ja jõuetu tunde kui lugeda ristisõdijate tegudest Eestimaa pinnal, ainult et ajavahe on umbes rohkem kui kuus sajandit. Raamatu leidsin suvel Viljandi Folgi ajal vanaraamatutega kauplejate letilt.

Kapiserval ootavad veel kaks Ameerikast toodud Ameerikaga seotud teost:
- Sean Wilsey, "More Curious", 2014. Selle sajandi absurdumid Uues Maailmas.
- Angie Debo, A History of the Indians of the United States, 1970. Peaks olema analüüsivam kui Dee Browni armutud kähmlusstseenid.
 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar