05 mai, 2024

Holland 17.-22.04.2024

Holland oleks üks paganama kehv koht rogainimiseks, kui siis ainult swim rogain'imiseks. Igat magistraali või raudteed ääristavad kahelt poolt kanalid, igat põldu ümbritsevad kanalid ja iga maalapp on omakorda kanalitega ristkülikuteks jagatud.

Seepärast me ei võtnudki sel lapikul maal ette midagi sportlikku, vaid täitsime kevadisi unistusi tulpide ja teiste rohetavate taimedega - o jaa, peale tulpide on seal veel muudki lilleilu, samal ajal kui meil valitsesid miinuskraadid ja sadas lund. Sealne kevad oli meie omast rohkem kui kuu jagu ees. Ilus oli astuda vasttärganud rohelusse.

Hortus Botanicus Amsterdam

Kiikasime siia ja sinna kunstisaali ja loomulikult tuli üle kaeda, kas üliõpilane Raidenil on Rotterdami üürikorteris kapid ikka korras ;)

Amsterdam

Andsime kappide koristamiseks paar päeva aega ja alustasime rahulikus zen-meeleolus Amterdami Botaanikaaiast - Hortus Botanicus, mis asustati 164 aastat varem kui Eesti vanim botaanikaaed Tartus. Algselt loodi see linnavalitsuse poolt arstidele ja apteekritele meditsiinilisel eesmärgil taimede kasvatamiseks (pagan teab mida nad seal juba sajandeid tarbinud on, et nad nii pikad on), kuid peagi hakkas kollektsioon rikkalikult kasvama tänu Ida-India Kompanii maailmavallutusele Aasia ja Ameerika taimedega.





Põhjamere tsüklonid ei jätnu end esitlemata õieti ühelgi päeval - põhjakaare tuul koos äikse ja vahelduva vihmasajuga ei andnud temperaatuuriks eriti rohkem kui 10 kraadi ja nii oli targem jätta osa energiat peamiseks aianduspäevaks ja keskenduda rohkem tubastele esitlustele.

Botaanikaaia kohvik

Raiden küll arvas, er Moco Muuseum (ürpis meie Poco sugulane) on tiba üle haibitud, aga ilma vastu ei saa. 


Robbie Williams


Studio Irma 'Diamond Matrix'






Tegellikult oli peamine sihtmärk siiski Stedelijk Museum (rohkem nagu meie KUMUga samal lainel), mis kajastas teoseid alates 1850 kuni tänaseni ja mitte ainult hollandlasi. Tõtt öelda, mõjus väljapanek pisut virr-varrilikult või olin vihmast ja tuulest nii kangestunud, et eriline miski jäi tabamata.






Suurima elamuse saime muuseumi kohvikust, kus häppeningi laadne teenindus andis tugevama emotsiooni. Alustuseks vaidlesid kaks teenindajat omavahel, kas neil on meile üldse kohti pakkuda. Peale jäi see, kes arvas, et kohti on. Kohti oli. Tellimus kahele tomatisupile, friikartulitele ja ühele pannkoogile läks ka kiirelt teele. Kolme minuti pärast ilmusid lauda joogid ja kohe tulid järgi pannkoogid. Pärast pooletunnist ootamist sai Jaan sabast kinni ühel kelneritest, kellelt ta uuris, kaugel võiks olla meie supid ja friikartulid, sest kõrvallauda, kuhu oli saabutud 10 minutit tagasi, jõudsid need kohale. Pärast mõnigast kahjatseva loomuga näitemängu tõdes kelner, et meie supi ja kartulitega on segased lood. Mainides, et meil oli isegi kaks suppi, järgnes uus näitemäng, aga mingit vastust, mis väljendaks seda, millal midagi lauda võiks jõuda, me kogu sellest etendusest teada ei saanud. Selle esitluse peale arvasime, et ega meil neid suppe nii väga vaja ei olegi. Arveldasime oma pannkoogid ja tasuta joogid ning lõpetasime antud muuseumi külastuse. 

Etteruttavalt võib öelda, et see oli siiski väga eradlik viis hollandlaste poolt turiste toita.

Tüüpiline tänavavaade: 100 jalgrattirit, 1 auto ja 0 jalakäijat

Kuna pannkoogid pani suuresti Jaan nahka, valdas mind endiselt mõningane näljapitsitus ja kui me ei suutnud leida lähedalasuvat googli näidatud sushi kohta kohalikust supermarketist, maandusime esimeses ettejuhtuvas toimivas söögikohas - brasserii Keyzeris - kus keskmise külastaja vanus paistis olema 2x rohkem kui meil ja kus üldiselt tundusid käivat pensionärid, kellel oma rahaga üldse midagi muud ei ole teha kui see brasseriis ära süüa.

Järgmist hommikut alustasime Van Gogh muuseumist. Sinna tuleb piletid ette ära osta, samal päeval jooksvalt sinna siseneda ei pruugi õnnestuda. 




Leidsin sealt mitmedki muud enda jaoks peale Van Gogh väga tuntud maalide ja kogu muuseumi ülesehitus oli igati sümpaatne. Võib-olla see on tiba nii kokku seatud, et püüaks ka vähem kunstiteadlikku seltskonda, aga mulle meeldis, ei kurnanud oma tõsidusega ära ja ongi selline igaühele midagi. 

Gogh muuseumis oli ka
põhjaikum Matthew Wongi näitus


Ja lõpuks juhtub ikka nii, et väljud muuseumist esemega, mida sul on 'hädasti' tarvis, vabandades end mõttega: siis mul tuleb jõulude ajal meelde, et kunagi ma käisin Hollandis .... :)

Kogu see müstiline kanalitega jahmerdamine oli meisse jätnud nii sügava mulje, et tundus asjakohane astuda läbi kanalite muuseumist. Peale Veneetsia on teisigi vajuvaid linnu, aga inseneeria on Hollandis heal järjel ja esialgu ei paista veel kaduva linnaga tegemist olevat.






Vältimatu oli läbi astuda lilleturult (Bloemenmarkt), aga kui midagi on liiga palju, siis tekib pigem distants ja mingi sibulakotiga tundus õnneks piisavalt napakas mööda linna hulkuda. Ega seal väga erakordseid isendeid silma ei hakanudki. Mulle tundus, et meie aianduskauplejad saavad sealt ürpis sama kauba ise kohale toodud üpris sama hinnaga. 







Mis värk neil nende tulpidega ikkagi on, saab loomulikult teada tulbi muuseumist (Tulip Museum).
 
Kuidas muidu suhteliselt arukana näivad hollandlased 17. sajandil rikkusest nii lolliks läksid, et kolme tulbi sibula vastu võis vahetada kolmekordse moodsa maja keskklinnas kanali servas, on omaette fenomen.

Kogu seda kanalite vahel siblimist aitas kokku koondada õhtu Muziekgebouw kontserdimajas Steve Reichi lugude kuulamine, lisaks Tansy Davise 'Canopies of Liquid Light' esiettekanne. Jätsime eelkontserdi koos hollandikeelsete selgitustega vahele, aga pärastkontserdi Amsetrdami konservatooriumi üliõpilaste poolt kuulasime küll ära. Erinevalt Eesti Konserdi ERSO õhtutest, pakuti vaheajal veini ja veidi üledimensioneeritud kontserdihalli fuajeed jäi täitma meeldiv õhtune sumin. 







Kogu ruum ja õhtustik mõjus tiba kaasaegsemalt kui meie Estonia. Viimane on küll omaette rahvuslik aare, kuid üha enam on raske sinna nüüdisaega ja -ilma toppida ning ruum ei ole ahistav mitte ainult esinejate jaoks. 

Muziekgebouw mõjus oma õhustikult nagu MUBA või Artium, aga kubatuuri on seal kõvasti rohkem. Võib-olla ka liiga palju, aga võib-olla ka mitte :) 

Sümpaatne ruumi- ja helikogemus. Tõsi, Tansy uudisteoses oli võib-olla üritatud proovida liiga paljude pillidega kordamööda ja korraga mängida ...


Keukenhof


Atlandi tsüklonid jätkasid endises heas vaimus ja meie panime kolmandal päeval vaimu valmis, et kogu oma kodinatega kaduda Amsterdamist ja seada siht tulbiparadiisi. 

Vaatamata sellele, et Keukenhofist traavib 8 nädalaga läbi 1,4 miljonit lillearmastajat, nägi kõik väga kultuurne ja viisakas välja ning sealsed aiapidajad saavad oma egolaksu, kuuldes neid lõputuid 'ooh' ja  'aah' hüüdeid.

Ahhetama panevad kõik need eripärased tulbiisendid ja ohhetama ajavad kõik need viisid, kuidas  neid esitletakse.

Aga selles on ometi üks ütlemata tugev maagia - sügisel sätid ilmetuid pruune sibulaid mulla alla ritta ja terve talve kujutad ette, kuidas ühel kenal maikuu päeval kirendavad need sätitud värviribad su peenras. 

Juba 75 aastat on hollandlased oma kiiksuga armastuse tulpide vastu muutnud ilmarahvale vaatamiseks ja kadestamiseks. 

Eks sinna käib show'd ja nänni ette ja taha, aga olemuslikult on see ikkagi väga võimas.




















































Ligunesime seal vahelduvate vihmahoogudega kokku ligi viis tundi, et jätkata teekonda Leideni raudteejaamast Rotterdami poole.

Rotterdam

Raiden soovitas meile moodsa Rotterdami moodsaid hotelle moodsates Rem Koolhaasi hoonetes. Hotelli üks tähtsaim osis on ikkagi lõpeks ju vaade ja hommikusöök ja eriti hommikusöögivaade :)





peeglisse peidetud televiisor


Pesakond sai kokku Kunsthalis, mis reede õhtuks oli kokku pannud täiendava esitluskava muusikute ja etenduskunstidega. 




Päeva lõpetas õhtuvestlus Oliva restoranis saamaks aru, kuidas läheb siin ja sealpool Euroopa servas. 

Uut laupäeva alustasime loomulikult turust ja nii mõnegi muu imelise kujuga hoonega tutvumisest, et jätkata Erasmuse Ülikooli kämpuse üle vaatusega. 














Vaevalt me oleks hakanud Raidenile külla sõitma, kui ta näiteks Tartusse õppima läinud oleks, nüüd tuli aga ikka üle kaeda, mis nägu see Erasmus õieti on. Üpris kompaktne ja hubane näis - pole vaja mööda linna kanaleid erinevatesse õppehoonetesse surfata.





Haag

Ühest maailma suurima sadamaga linnast saab riigi pealinna metrooga. See poeb juba üpris varsti maa peale ja jälle avaneb võimalus pooleks tunniks nautida lapiku maa madalaid maju veteväljade vahel, muu hulgas hakkab silma ka üks Tallinki logoga laev.


Administratiivkeskus ei paku sugugi paremat ilma ja jätkame harjutust vihmavari kinni-lahti-kinni-lahti. Sihime rongijaamast end Escheri muuseumisse, mis on paigutatud kunagise kuninganna ema ruumidesse ja nii on ühes majas paralleelselt kaks väljapanekut - vaheldumisi palee tubasid ja elu tutvustavate lugudega saab jälgida M.C Escheri optiliste kujutelmade võluvat kujunemist. 









Härra visuaalne maagik aitab meelde tuletada, et opkunst sai alguse kaugelt enne 1950ndaid, nagu üldiselt kunstiajalugu seletab, pakkudes esimesi vaimustavaid silmamoondajaid juba varastel 20ndatel.

Haagis kunstimuuseum (Kunstmusem Den Haag) asub stiilses artdeco hoones. 







Uudistasmist jagus seal rohkem kui kolme tunni jagu, aeg libises käest. 




Muidugi ma olen alati võlutud Piet Modriaanist.

Haagi koolkonnas töödes oli paljuski justkui koduselt sarnast meie baltisakslastega, nagu Eugen Dücker jt.


Anton Mauve "Valge lehm" koondab endas kogu maailma mõistmatuse ... või midagi.

Kui Max Beckmanni maailm mus vibratsiooi ei tekitanud, siis Michael Readeckeri  maali ja tikandi kombinatsioonid rabasid täiega. See viis kuidas lame maali pind ja lõng omavahel kokku on saanud tekitas veidra soovi pildi sisse astuda, tõsta üles teki äär, avada uks, lükata eest oksad või istuda üksildase veranda servale.










Ja muiudgi ei saa ühes Hollandi kohas mööda vaadata nende unustamatust portselanikunstist, mida nad hakkasid 17. sajandil hiinlaste järgi prkatiseerima kui olid avastanud head savi omaenda kanalite vahelt. Need sinise-valgekirjud taiesed inspireerivad kohalikke meistreid endiselt mingit uue kujuga sini-valgekirjut potti looma.



Kunstmuseum Den Haagi läheks iga kell uuesti ja kõrvalasuv Fotomuuseum jäi ajanappusel üldse slmitsemata.

Rotterdam

Metrooga jälle supsti Haagist sadamalinna, et mõnes hubases söögipaigas jätkata eelmisel õhtul pooleli jäänud vestlust kummal pool Euroopa servas on siiki parem. 

Ühtlasi tutvustas Raiden meile kohalikku 'Ronimisministeeriumi', mis asus keset linna mingis otstarvet muutnud poolpilvelõhkujas, võib-olla mõne kunagise kontorihoone kõige ülemiselt korruselt. Üüratud aknad ja vaade linnale oleks sobinud ka mõne heal järjel finantsasutuse juhtkonnale, selmet harrastada seal seinaronimist. 


Uus hommik, mil püüdsime tabada kohalike funk fännide joont härra peadirektor Sonnevaldi majas (Sonnevald Hius) 1933. aastal. No stiilipuhas, renoveeritud maksimaalselt vana (mööbel, värvid jne) säilitades 2010. 








Ruumide kasutusotstarve vastu ilmakaari ja viis kuidas neisse valgus läbi aknaavade püütakse, oli musternäide. See miski, millest saab aru siis, kui ruumis ise füüsiliselt kohal oled. 


174 aastat on Rotterdami kunstimuuseum (Museum Boijmans Van Beuningen) kunsti kogunud, kuid nüüd on neil muuseumi maja juba aastast 2019 totaalseks renoveerimiseks suletud. Selleks aga et inimesed Rotterdami külastajad oma kunstiihalust ikkagi natukenegi rahuldada saaksid, on nad ehitanud peeglist kausi (Depot Boijmans Van Beuningen).
















Külastajana saadki peamiselt vaadata, kuidas nende 154 000 kuntsiobjekti ladustatud on. Aga mõned taiaesed on siiski riiulitelt lahti pakitud ja kausi sisemuses vaatamiseks välja pandud. Loomulikult võid sa võtta spetsiaalse tuuri, kus end valgesse türpi pakkides saad hoiustatud teoseid ligemalt vaadata. Lisaks jutustavad nad muudki õpetlikku, näiteks kuidas maale restaureeritakse või siis on maalid nii üles riputatud, et nood on kahelt poolt vaadeldavad ja omakorda seletatakse lahti, mida tarka maali tagumiselt poolt võib leida. Omapärane ja mittekurnav (mahult). 

metroojaam Wihleminaplain









Päeva teise poole sisustasime Schiedami kunsti muuseumis (Stedelijk Museum Shiedam). Too oli olemuselt kuidagi kogukondlikum.




Else Alfelti kuud ja mäed Cobra liikumisest, rõhuga sellel, et endiselt on vähe tähelepanu selle liikumise naiskunstnikele pööratud. 






Või Geert Muli aastring pööningukorrusel TeamLab'ilikus kastmes küsimas arnoldrüütelikult "Who I am?" 

Moodne on arutleda ka teemal, mis on vaesus ja panustada Aafrika päritolu kunsnikele.

Ilmselgelt kogu sellele mitmepäsevasele kunstimöllule sai lasta vindi üle keerata Brutuses. Hoone on mingi vana tehasekompleks meie Põhjala, Krulli, Manufaktuui jne vaimus - sul on hoone värvi kooruva seintega, läbitilkuva katusega, õli järgi haiseva põrandaga, käsipuudeta treppidega, miski logisevaga,  veidi üleujutatud pindadega, kuhu on ülesseatud suurte ekraanidega videokunsti.

Pärast neljandat ruumi, aga neli oli veel, kobasin pimedusest algusessse tagasi, sest mulle meenus, et Näärilaksul ma õigupoolest hiljuti alles viibisin ja noid ebamääraseid urkaid kohtab ka kodustes oludes. Mehed püüdsid mulle jätta muljet, et selles asja mõte ongi. Ausalt öeldes, igasugust videosse võetud rõlgust ja arusaamatut looduses vingerdamist ei pea ka alati lõpuni mõista üritama. Nii see elamus mul pooleli jäigi. Kolistasin välja suitsunurka, kus paisitis tuulevaikne päike. Mõtted lahustusid.

Kuna sel päeval oli Rotterdami põhi jalgpalliklubil linnas oluline mäng, oli Raiden meile söögipaiga valinud teadlikult tsentrumist eemal, seal samas Shiedamis, ühes nunnus Hispaania kööki pakkuvas paigas, kus mul õnnestus valida magustoit, mida vägagi hollandipäraselt serveeriti - kõige tavalisemas savist, auk põhjas, lillepotis. 



Jätkasime eluliste momentide kajastasmist Eestis ja Hollandis ning muuseas imestasime nende Raideni hollandlastest kaaslaste üle, kes kõige rohkem pidavat elus sõda kartma. Raiden olla püüdnud tüüpi maapeale tuua, et kus tal see sõda seal Hollandis peaks välja hüppama, aga nad vist ei jõudnuki ühele meelele, et tegelikult on hirmuks põhjust rohkem siinkandis, kui seal. Fantaseerisime omakeskis, kuidas Charles III valmistab parasjagu ette Inglise laevastikku üle kanali rünnakuks, kui kelner tuli ja uuris, mis maalt me ikkagi tegelikult pärit oleme, et kõne kõla järgi võiks olla itaalia keel, aga seda see ikka ei ole. Ei saanudki ta reaktsioonist sotti, kas 'Estonians' oli pigem nagu pettumus.

Raiden pages enne olulise mängu lõppu (staadion asub ta elupaigaga samas kvartalis) koju filosoofia õpingute manu ja meie hotelli oma kodinaid kokku pakkima. 

Hommikul paistis linn olevat sama terve kui eelmisel õhtul enne olulist mängu. 

Esmaspäev on enamus kultuuriasutusi Rotterdamis suletud, välja arvatud Botaanika aed, mis esmaspäeva puhul avanaes siiski alles kell 12.

Nii oligi paras natuke niisama linna peal luusida, põhja pool on säilinud II maailmasõja eelne hoonestus, seevastu kui keskosa 1940 sakslaste poolt olematuks pommitati. 










 Ja lõpetada reis nii nagu sai alustatud - Botaanikaaias, sedakorda Rotterdami omas, asub kohe Erasmuse Ülikooli kämpuse kõrval.